Võidusambast haletsusega
kolmapäev, Juuli 15, 2009
Enam ei taha võidusammast kritiseerida ega selle üle ilkuda - see oleks nagu maaslamaja peksmine.
Link1
Link2
Link3
Link4
Leidsin Kadrina aleviku surnuaiast ka ühe vabadussõja mälestussamba, mille suunitlus, erinevalt meie võidusambast, oli rahule. Rahulepinguga lõppes see sõda, mitte võiduga.
Kirja pandud 7/15/2009 02:27:00 PM
18 kommentaari:
Telli:
Postita kommentaarid (Atom)
Postitused
Aga rahu oligi ju meie võit, sest ega eestlaste eesmärgiks ei olnud sõda või mõne teise rahva kodumaa alistamine. Selleks oli ju Eesti iseseisvus ja vabadus, mida oli kahjuks vaja kaitsta relvadega, sest leidus neid, kellele see eesmärk ei meeldinud.
Vabaduse võidu monument vs (X)sõja võidu monument.
Erinevus rõhuasetuses ja sõnakasutuses loob ka põhjapaneva erinevuse tähendusväljas. Üks pühitseb sõda, teine rahu. Üks võitu, teine vabadust.
Loe näiteks aadressil dea.nlib.ee üles pandud Eesti ajalehti aastatest 18-40.
(Vabadus)Sõjast räägitakse mitte "sõja võitmise", vaid "sõjas vabaduse võitmise" terminites. Seetõttu loodi ja pühitseti võidetud sõja prototüübiks (ehk siis "sõda, mis võideti") "võidupüha" näol hoopis Landeswehri sõda, mitte Vabadussõda täies pikkuses. Sel ajal lihtsalt mäletati aktiivselt, et Suur Sõda lõppes kahepoolse rahulepinguga.
Aga nüüd on meil hoopis Vabadussõja võidusammas. Väike nihe sõnastuses ja väljendudes on suur nihe tähenduses. Ning ärgem unustagem, et kaasajal on selle uue samba tähendusse vermitud tänane konflikt, populism, teerullipoliitika, ärapanemine jms - mitte ühtne Eesti.
Nagu ameeriklased ütlevad, shit happens.
Tähendus sõltub paljuski vaatajast ning Vabadussõja võidusamba toetajad ei pruugi nõustuda sugugi nende tähendustega, mida sellele omistavad võidusamba vastased. Samuti võib nende käsitlus Vabadussõjast ning monumendi ümber tekitatud konfliktist erineda oluliselt viimaste omast.
Ma olen enda blogis avanud oma käsitlust korduvalt. Juba see, et meil on olemas "vabadussõja võidusamba vastased" ja "vabadussõja võidusamba pooldajad", on minu jaoks suurim võimalik läbikukkumine.
Kuivõrd vastasus või poolsus pole defineeritud mitte patriotismi või antirahvuslusega, vaid just selle monumendi üles panemise, läbisurumise viiside ja kunstilise, tähendusliku ning ehituskvaliteediga.
Ehk teisisõnu, kui paned püsti monumenti, pole tark kutsuda oma enda riigi ja rahvuses arhitekte, linnateadlasi, kunstiloolasi, ehitusinsenere ja kultuuriloolasi (ning paljusid teisi) tagurlikuks "tvoretšeskaja intelligentsijaks".
Ma mäletan vabaduse monumendi konkursi algtingimusi ajast, kui monument veel ei tähendanud ainult sammast ning vabadus ainult vabadussõda:
Mälestusmärki, peab avama Eesti rahva vabadusaadet ja kajastama seda kaasaegses vormis kasutades maksimaalselt ära kõiki monumentaalkunsti võimalusi nüüdisaegses linnaruumis. /.../ peab andma ühtlasi üldisema kunstilise väljenduse vabaduse ideele laiemalt, mis oleks mõistetav rahvuslike piiride ja identiteetide üleselt."
Vähemalt ühes osas on nii "pooldajad" kui "vastased" nüüd ühes paadis. Kõigil on mõru maik suus.
Ei tunne ise küll mingit mõrudat maiku. Lihtsalt huvitav vaidlus, mis on kiskunud kohati üsna emotsionaalseks ja demagoogiliseks. Seda loomulikult eriti just võidusamba vastaste poolt. Aga kui lähtuda toodud tingimusest, siis milline sümbol vastaks sellele paremini kui rist? Osa eestlastest kannatab ajaloo väga mustvalge tõlgendamise ja nõukogude perioodil toimunud ateistliku ajupesu tõttu jätkuvalt sõgeda ristiviha all, aga näiteks venelastele ja paljudele teistele Euroopa kultuurrahvastele on see üldiselt ju vägagi arusaadav ja vastuvõetav sümbol, mis tähistab lunastust ja läbi selle saabuvat vabadust.... ja nii võib ka meie Vabadussõjas näha vabaduse altarile toodud ohvrit.
Rist ristiks, tolle mälestusmärgi otsa pandi orden. Ristikuju kui sellise vastu pole mul mitte midagi.
Kuid ordeneid jagatakse sõjas. Üleelusuuruses orden on selgelt militaristliku tähendusega sümbol. Mistõttu vabaduse monumendi asemel, mis avanuks Eesti rahva vabadusaadet on meil klassikaline triumfisammas. Tavaline visuaalvorm 19. sajandi imperialistlikus keskkonnas ja 20. sajandi totalitaristlikes riikides.
Kui kohe alguses oleks tahetud püstitada kitsalt vabadussõda mälestavat monumenti, oleks ka konkurss pidanud olema säärase sõnastusega. Usun, et sinna oleks tulnud hulk palju paremaid töid kui praegune tragi-koomiliselt pompoosne klaaspost.
Ahh, et probleem on siis ikkagi Vabadussõjas kui sellises? No öelnud siis kohe! Meenutan, et tegemist oligi just "Vabadussõja võidusamba ideekavandi konkursiga" ja see oligi täpselt nii sõnastatud. Tulid need tööd, mis tulid.
Mitte sammas, vaid monument. Sammas ja monument pole sünonüümsed. Ja eelpool ma tsiteerisingi kõneall oleva konkursi tingimusi.
Konkursi tingimused (pdf) räägivad siiski ühemõtteliselt "Vabadussõja võidusambast".
Läheme pealkirjast edasi ja loeme sisulist teksti ka. Just selles sisalduvad konkursi tingimused. Kui pealkiri räägib sambast, siis tekst räägib mälestusmärgist, mitte kordagi täpsustamata, et vorm peab olema "sammas". Monumendi sisu ja vormi tingimused on sõnastatud hoopis järgnevalt:
2.2 Vabadussõja võidusamba all mõeldakse tänapäevast monumenti, mis vastaks käesoleva pakkumise kutse dokumentides antud sisule ja sissejuhatuses esitatud sisule.
Kuid monument ei vasta ideekonkursis sisalduvatele nõuetele - seda me nägime žürii arhitektuuri- ja kunstiprofessionaalsete osaliste protestist ja võime ise ju dokumendist lugeda. Nagu eelnevalt väljatoodud:
Mälestusmärk peab avama Eesti rahva vabadusaadet ja kajastama seda kaasaegses vormis kasutades maksimaalselt ära kõiki monumentaalkunsti võimalusi nüüdisaegses linnaruumis
ja
Laiemal, sümboolsel tasandil on Eesti Vabadussõja mälestusmärk tähiseks kogu vabaduse ja sõltumatuse aatele tervikuna. Mälestusmärgi kunstiline ja arhitektuuriline lahendus peab toetama seda eesmärki ning avama Eesti rahva vabaduse ja sõltumatuse aadet võimalikult üldistatult, olles arusaadav ja vastuvõetav kõigile sõltumata east või ühiskondlikust taustast
Lisades sinna juurde teostuse protsessi mittevastavuse euroopalikule ja demokraatlikule kultuurile ning täieliku kunstilise impotentsuse (lihtsa rahva maitse populistlik rõhutamine NSVL stiilis), on ja jääb see monument sümboliseerima mitte austust vabaduse või Vabadussõja vastu, vaid meie kaasaega.
Nõnda palju juriidilisest ja JOKK osast. Kunstiliselt ja ideoloogiliselt on tegu lihtsalt iroonilise monumendiga kaasajale.
Kas "sammas", mis on selle konkursi tingimustes vist üldse üks enim kasutatud sõnu, ei klassifitseeru "monumendiks"? Ja kes selle žürii arhitektuuri- ja kunstiprofessionaalsetest osalistest on väitnud, et "Libertas" ei vastanud konkursi tingimustele?
Muide, sealt võib noppida välja ka järgmised read:
* Konkursi eesmärk on saada ideekavand Eesti Vabadussõja mälestusmärgi püstitamiseks, mille kaudu Eesti rahvas avaldab austust ja tunnustust nii neile inimestele, kes relv käes Eesti rahvale oma riigi rajasid kui ka neile, kes sõna või relvaga Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest välja on astunud.
* Mälestusmägi paigutus meie linnaruumilises kontekstis peaks avama meie rahvusliku iseolemise idee läbi selge ajaloolis-poliitilise tausta.
* Mälestusmärgi lahendus peab sisaldama selgelt väljatoodud sõnumit:
Eesti Vabadussõja toimumise kohta. Mälestusmärgil peab paiknema tekst: Eesti Vabadussõda 1918-1920;
Mälestusmärgi lahendus võib soovituslikult sisaldada sõnumit:
1. Eesti Vabadussõjas saavutatud võidu tulemuse, Eesti riikliku iseseisvuse kehtestamise, kohta;
2. Eesti Vabadusristi, kui kõrgeima riikliku tunnustusavalduse kohta Eesti omariikluse taganud Vabadussõja sangaritele;
3. Eesti omariikluse võõrandamatuse ja aegumatuse kohta (Tartu rahuleping).
* Mälestusmärgi kõrguse kavandamisel otsest kõrguslikku piirangut ei seata
Kas need read jäid selle konkursi tingimusi lugedes kahe silma vahele? Sedasi kipub ju paratamatult jääma mulje, et kunstiliste nö. vastuargumentide taga peitub paljuski lihtsalt negatiivne ideoloogiline suhtumine Vabadussõtta.
Tingimused ei ole säärastel konkurssidel reeglina valikulised.
Sa räägid praegu kirja pandud soovituslikest aspektidest, ma räägin sissejuhatuses esitatud narratiivsest kontseptsioonist, millele see monument peab vastavalt ideekonkursi punkt 2.2 tingimuste vastama. Aga ei vasta.
Kui lugeda sissejuhatust tervikuna, mitte sellest üksikuid lauseid välja rebida, siis tekib küsimus, milline monument võiks vastata sellele kontseptsioonile paremini kui praegune?
Eesti Vabariigi 90 aastapäeva künnisel oleme me jätkuvalt olukorras, kus vabariigi pealinnas puudub üleriigilise tähendusega mälestusmärk Eesti Vabadussõjale kui meie omariikluse alusele. Vaatamata korduvatele pingutustele nii 1920ndatel ja 1930ndatel aastatel kui ka iseseisvuse taastamise järel pole erinevatel põhjustel ühtki kava õnnestunud ellu viia. Sellega lasub Eesti ühiskonnal siiani auvõlg põlvkonna ees, kes läbi raskuste võitles kätte meie rahva iseolemise õiguse. Käesolev ideekonkurss on uus ja loodetavasti viimane katse see auvõlg kogu rahva ühisel toel ja meelel tasuda.
Konkursi eesmärk on saada ideekavand Eesti Vabadussõja mälestusmärgi püstitamiseks, mille kaudu Eesti rahvas avaldab austust ja tunnustust nii neile inimestele, kes relv käes Eesti rahvale oma riigi rajasid kui ka neile, kes sõna või relvaga Eesti vabaduse ja iseseisvuse eest välja on astunud. Laiemal, sümboolsemal tasandil on Eesti Vabadussõja mälestusmärk tähiseks kogu vabaduse ja sõltumatuse aatele tervikuna. Mälestusmärgi kunstiline ja arhitektooniline lahendus peab toetama seda eesmärki ning avama Eesti rahva vabaduse ja sõltumatuse aadet võimalikult üldistatult, olles arusaadav ja vastuvõetav kõigile sõltumata east või ühiskondlikust taustast. Ta peab olema rahva ühtsust toetavaks linnaruumiliseks monumentaalkunstiteoseks nii praegustele kui ka tulevastele põlvedele. Mälestusmärk peab kajastama oma sisu nüüdisaegses vormikeeles kasutades oskuslikult ära tänapäeva monumentaalkunsti võimalusi Tallinna väärika arhitektuuriajalooga linnaruumis.
Rahvusliku ajaloo põhimõttelise sõlmpunkti tähistajana peab Vabadussõjale pühendatud mälestusmärk andma ühtlasi üldisema kunstilise väljenduse vabaduse ideele laiemalt, mis oleks mõistetav rahvuslike piiride ja identiteetide üleselt. Mälestusmägi paigutus meie linnaruumilises kontekstis peaks avama meie rahvusliku iseolemise idee läbi selge ajaloolis-poliitilise tausta.
Vaadates praeguse monumendi teostust, läbisurumise viisi, reaalset ja kunstilist kvaliteeti, usun ma, et isegi monumendi tegematajätmine järjekordse konkursi kasuks oleks olnud igast küljest tunduvamalt kohasem. Kuid rahvuspopulismi lainel erakonnad haarasid konksust, mis esiteks rebestas eestlasi endit ja nüüd on tunginud ebamugavalt nende endi ihusse.
Ehk siis teisisõnu - kaua tehtud kaunikene. Seda monumenti ei tehtud kaua, tulemusi näeme täna. Sääraste asjade puhul on parem mitte iialgi teha, selle asemel, et teha halvasti.
Saame tõesti enne vaimus suureks.
Kuid vastates lõpuks retoorilisele küsimusele siiski konstruktiivselt - siis oleks sobinud monument, mida poleks pidanud püstitatama mõnitades enamikku Eesti intelligentsiat nõukoguliku retoorikaga, mis tuli kummalisel kombel kaitseministeeriumist.
... ja tankid ostab kultuuriministeerium!
Nagu pole täiuslikku maailma, nii ei ole ka ideaalseid lahendusi. Ükskõik milline monument oleks mõjunud mingile osale ühiskonnast ärritavalt, valmistanud pettumuse ja tekitanud nördimust. Peaasi, et rahul on need, kes seda kõige rohkem tahtsid, ja riik sai lõpuks koha, kus korraldada kaitseväe paraade. Mis puudutab intelligentsi, siis ma ei ole kindel, et suhtumine valminud võidusambasse jookseb nii selgelt klasse ja kihte pidi. Vastavate arvamusuuringute puudumise tõttu saan väljendada üksnes usku, et enamik Eesti haritlaskonnast saab asja otstarbest ikkagi aru ega suhtu sellesse negatiivselt.
Nõustun, et pole ideaalseid, kuid praegusest lahendusest on kindlasti palju paremaid.
Ma ei ole kohanud veel mitte ühtegi arhitekti, kunstiteadlast või ehitusinseneri, kes praegusest monumendist hästi arvaks. Mitte ideoloogilistel, vaid enamasti puhtpragmaatilistel põhjustel. Kaitseminister ning "lihtrahva hääl kommentaariumitest" pole sellisel alal eriline argument.
Kuid monument on püsti ja nüüd vaatame, mis aeg tema kohta ütleb. Esimene kuu pole just eriti lahke olnud...
Juba võidusamba autorite endi hulgas on kaks noort arhitekti. Aga olgu, lähen nüüd ära magama ega osale enam selles vaidluses.
TKTK arhitekt on vastuoluline väljend. TKTK diplomiõppest tulevad kutseharidusega ehitusinsenerid (rakendusarhitektid), kes võivad ehitada maja, mis püsib püsti. Laiemat haridust arhitektuuriloo, kunsti ja esteetika alal, mida on loovale arhitektile vaja, ei anta. See pole õppekava eesmärki.
Selle projekti juures nad ei suutnud isegi oma materjali- ja tugevusõpetuse ainetes omandatud teadmisi rakendada. Teised inimesed pidid seda projekti mitu korda ümber tegema. Muudeti ära materjalid, vorm ja sisu. Vahepeal mindi utoopiliseks. Taheti 35-meetrist sammast ehitada klaasplokkidest.
Paljud TKTK arhitektid võtavad magistris juba EKAst aineid, sest TKTK sellisel tasemel enam palju sisulist anda ei suuda.
Kuid võidusamba autorid olid 24 aastane mehhaanikainsener ning kaks nooremat TKTK esimese astme (diplomiõppe= praegune bakalaureus) rakendusarhitektuuri lõpetajat, kelle lõputöödeks olid “Kaks ridamaja feng shui põhimõttel” ja “Tondi ja Seebi tänava detailplaneering”.
Ehk siis sama palju arhitektid kui hambaarst on meditsiinidoktor. Mitte neid halvustades, kuid lihtsalt säärane on reaalsus.